29 February 2012

29

Kuna täna on niivõrd eriline päev siis ma otsustasin, et võtan ennast kokku ja kirjutan. Vähemalt natukenegi. Ma tegin väheke pausi. Võtsin pärast matuseid aja maha nädalaks - ei pidu ega inimesi - lihtsalt, et mõelda ja meenutada.

Vahepeal ründas ka vana hea sõber depressioon, sest ma olen väga niru midagi regulaarselt tegema. Nii et nii mõnigi päev tabletid ununesid ja tekkisid lüngad, mis ilmselt ei teinud kokkuvõttes head.

Samas olen ilgelt tubli ja rassin kolm korda nädalas treeneri käe all jõusaalis pluss veel aeroobsed trennid ja vahel ka 25-minutine power-jooks. Kuigi peegelpildist mingit vahet pole märgata, tunnen et kerelihased on tugevamad ja kui algul ikka olin nõrguke, mis nõrguke siis nüüd jaksan planki ja side-planki lõdvalt 1 minuti jagu hoida. (tõelistel trennilõvidel palun mitte naerda).

Ooo, ja siis ma käisin üle pika aja kinos ja lausa Artises. Suutsin Solarises korralikult Artist otsides ringi ekselda ja mitu korda paanitsedes sõbrannale helistada, et juhiseid küsida :) Piinlik, aga mis teha. Vaatasime Marilyni filmi ja see kõnetas mind nii mõnelgi korral. Põnev naine ja keeruliseks elatud elu. Aga samas teistmoodi ta poleks saanud ka elada. Peaksin ise vist tänulik olema, et mulle mingit silmapaistvat annet pole elus kaasa antud. Ma poleks piisavalt tugev selle jaoks...

Samal ajal kui mina ammulisui filmi nautisin, tundsin kaasa kõrvalistuvale (kellegi teise) mehele, kes terve filmi ajal ühe kanni pealt teisele niheles ja ohkis. Selles osas olen ma küll tema nihelemisega nõus, et Michelle Williams kindlasti ei pakkunud sellist vaatepilti ja emotsiooni meestele nagu Marilyn Monroe. Aga siiski peab Michellele au andma selle eest, et ta suutis Marilyni välja mängida nii et see ei häirinud.

Lühidalt oleks see siis kõik.

No comments: