Diagnoos: depressioon

Daki kirjutas oma kogemustest. Ja see oli temast ülikena.
Vahel lihtsalt mõtled, et ma olen nii loll ja issand küll, kust need ideed ja hirmud ja masendused tulevad. Ja et raudselt saab nendest positiivse mõtlemise ja jumal teab millise ninnu-nännu abil üle.

Ei saa. Võib ju üritada paar aastat. Üritada uskuda, et nii saab üle. Aga kui see kõik kokku muudab su elu mõttetuks võitluseks hea päeva nimel, siis kas see on seda väärt? Äkki peaks siiski mingil hetkel alla andma, loobuma sellest isetegevusest ja uskuma seda, mida arstid ütlevad...

Sest suure tõenäosusega saab võitlusest loobumise järel ja õiget ravi saades sinust parem ema oma lapsele ja parem naine oma mehele ja üldse parem inimene oma lähedastele.

Ma ei tea... Ja ma veel ei võta tablette. Aga ma tunnen ennast natuke hapra ja haigena.

Miki merereis

Sahtlisse kogunenud Vikingi kinkekaardid vajasid hädasti tuulutamist ja ära tarvitamist. Sestap olen nüüd lühikese aja jooksul kaks tiiru Helsingi vahet Viking XPRS-iga ära teinud. Reis seegi, kui mujale ei saa :) (aga tahaks, oi kuidas tahaks)

Mis Vikingi puhul mulle ikka ja jälle imponeerib, on see laeva hommikusöök - rikkalik ja mõnus. Hea on seal istuda ja lobiseda kohvi kõrvale. Tagasisõit aga on jälle sellevõrra tunduvalt nirum, kuna õhtusööki ei taha ja häid istumispaiku laevas ikka korralikult napib.

Esimene reis oli lastega suvevaheaja ametliku lõpu ja koolialguse tähistamise reis, mida põnnid pikisilmi ootasid. Sest sai ju lubatud lõbustusparki ja loomaaeda minekut. Kuna beibehakatised nokkisid bufeelauas hommikuks ainult viilu arbuusi ja ühe apelsinimahla siis sai idaeurooplase kombel seal laar võileibu kaasa meisterdatud, rääkimata nendest imemaitsvatest mini võicroissantidest. Oh kuidas see söök maitses mõned tunnid hiljem värskes õhus neile. Hea, et näpud ja võileivapaber alles jäid.

Korkeasaari loomaia suurim tõmbenumber on minu meelest sõit laevaga sinna ja tagasi. Muu osa on ka vaadatav aga mitte hiilgav. Käib meelelahutusena küll, sest seoses Soome laste varajasema koolialguse ja lõbustuspargi lahtioleku aegade muutmisega avati Linnanmäki lõbustuspark alles kell 4 õhtul.

Kasutasime Helsingi ühistranspordi võlusid ja peale paari draamat nii lõbustusparki kui sealt tagasisõidul võib selle ürituse suht kordaläinuks lugeda. Kui kõiki nüansse perfektselt ei valda, siis ei teagi kuidas trammist 3T järsku 3B saab ja siis jälle vastupidi. Aga kui juba õige trammi peal istud ja õiges suunas sõidad, on see puhas lõbu!

Kui lapsed olid lõbustuspargis kõik okserattad vähemalt kolm korda läbi proovinud, rääkimata puust Ameerika mägedest ja Jarrumiehest, siis saime törtsu paduvihma ja pidigi koju minema. Laeva jõudes olid riided ikka märjad ja siit tuleb suur palve Vikingile - mis värk see on selle jõlekülma laevaga? Külm on istuda, issake. Pange kütet juurde.

Öösel kell 1 tuttu ja päev läbi.

Teise reisi eesmärgiks oli shoppamine. No et saaks üks kordki elus selle kuradima Jumbo rahus läbi vaadata, nii et laps ei karju, kaaslane ei kiunu ja laev ei välju 20minuti pärast. Noh tegelt oli muidugi seekord selline pisitilluke probleem, et raha polnud. Aga no ka silmadega saab shopata ja samas ka sõbrannadega kvaliteetaega veeta, eksole.

Kõik vajalikud trammi-ja bussimarsruudid välja prinditud, tuli aint automaadist päevapilet saada ja siis õigel hetkel poe ees bussist maha astuda. Väga mugav. Lisaks veel eestlasest bussijuhi poolt sõbralik teenindus, mis hiljem selgus, tõi meile säästu 8eurot. Nimelt ei saa Helsingi päevapiletiga Vantaasse tegelt sõita ja tagasitulekul soomlasest bussijuht kasseeris meil kärmelt 8 euri nende paari kilomeetri eest, mis me Helsingist väljas olime. Ahnepäitsud.

Jumbo saak oli siis üks ilus asi lapsele KappAhlist, 4 Paula shokolaaditäppidega vaniljepudingut :) Prismast ja kaks Salmiakki-shokolaadi õele. Ja seda kõike 5 tunniga! Seejärel sõitsime linna tagasi Helsingi melu nautima ja Aleksanterinkatu poode läbi kammima. Sest selgub, et ka kahes kõrvutiasetsevas H&M poes on suht erinev kaup! (törtsuke irooniat kah) Ühesõnaga veendusin nii umbes 7 H&M järel taas, et see stiil pole mulle. Pääsesin kulutusteta. See eest oli Stockmannis imeilus tüdrukute villane mantel ja supermaitsev pitsa Parma singi ja rukolaga. See, miks pitsale kulutatud raha kõike mõttetum oli, sellest allpool.

Laevale jõudmiseks tuli oma haigeid ja lohisevaid jalgu ikka väga kõvasti järgi vedada. Selg tahtis ka alla andma hakata. Aga õige eesti naine ei virise ja vajadusel hoiab ja sõbranna kaheksakilost imikut/Kalevipoega süles :)

Kuna meie shoppingtuur oli möödunud küllaltki mõnusas ja hedonistlikus fiilingus ilma eriliste ekstreemsusteta, siis selle ikstriim-laksu saime siis tagasisõidul laeval kätte. Marutormi näol, mis laeva hoolega kolkis, raputas ja kõigutas. Eriti kahtlustatavateks muutusime me siis, kui kaptenivormi laadset mundrit kandev mees mööda laeva hakkas käima ja inimestele pingsalt otsa vaatas. Ei olnud tore hetk.

Kokkuvõttes ei kavatse ma niipea enam ühtegi laevasõitu ette võtta. Merehaiguse vastased tabletid said ka niikuinii otsa ja Eestis neid ei müüda ka. Viimase tableti oleks võinud muidugi säästa, samuti pitsaraha. Puhas raiskamine.

Ühest toredast blogist jäi mulle kummitama lause, et ilma omi huve omamata teisi teenides põletame me oma eelmiste elude karmat. Miks mitte siis veidi seda karmat põletada Toidupanga ettevõtmise abil. Minusugusele natuke laisale inimesele on väga mõnus teha head ilma liigselt rabelemata. Kas siis internetis ülekandeid tehes või poes veidi rohkem asju ostes ja neid ära annetades.

Muidugi, kui oleks varem teadnud, et nad vabatahtlikke värbavad, oleks võinud ju oma kodurimis paar tundi tööd teha südamliku ürituse heaks. Teinekord olen targem.

Aga selle patu tunnistan küll üles, et kui peamiselt soovitatakse osta toidupanga tarbeks kuiv-ja tangaineid jms, siis mina ostan alati shokolaadi :) Kuna pankurid alati ka naeratavad ja tänavad siis ma järeldan, et shokolaad sobib ka, mis siis et ta praktiline pole.

Nüüd aga ootab mind ees hoopis tõsisem ettevõtmine. Klaasike martiinit julgestuseks ja kõrged kontsad jalga ning treenima. Et olla õhtuseks skaipimiseks kaugelviibiva kallimaga valmis. :)

mul on igav ja ma tahan pahandusi teha.

kaks kandidaati oleks kohe võtta... hea, kui oled taibanud ikka raudu tules hoida.

Halb on aga see, kui on südametunnistus. Aga kui keegi teada ei saa? ... Ikkagi lõpeb see halvasti. Nagu kits kahe heinakuhja vahel, mõlemast tahaks ampsata. Aga ampsates ühest, jääd teisest ilma.

(Lisaks südametunnistusele olen ma õnneks tibakeses ülekaalus ja pisukeses stressis, need asjaolud häirivad mind ja hoiavad pättustelt tiba tagasi. Ja samas :) pole asja, mida üks hea pättus ei raviks )

Igatsus on niiiii suur, et rahva seas liikudes ja mõne sümpaatsema meesterahva lähedusse sattudes hingan tema lõhna sügavalt sisse. Mehelõhn...

Oma on kuskil kaugel. Ja ei tule nii pea. Mina ei saa aru, kuidas nii elatakse, et kui teine pool kuudekaupa kodus pole.