Aeg kaob, rõõmud...jäävad?

Paar päeva tagasi hommikul peegli ees poolalasti juukseid föönitades tabas mind ilmutus: ma olen vananev naine.

Täitsa lambist äkki tuli. Siiani polnud eriti oma vanusele mõelnudki. Ümberringi noored sõbrad, noored mehed. Kui ei mõtle, siis ei tea oma vanust. Oled just nii noor, kui noorendavad on su tegevused. Käin koolis, sisustan oma vaba aega peamiselt sõpradega, ei ela tavapärast koduperenaise ja lapsevanema elu, ostan autosid, millel on silmapaistev välimus ja võimas mootor :)

Ja peale selle, et ma ennast vanana tunnen, tabas mind ka soov enam mitte kellegi või mitte millegi järele oodata. Siuke Remarque kangelanna soov - mitte raisata ühtegi päeva oma elust ootamise ja ajaraiskamise peale.

Minu viga on aint see, et ma olen arg. Ma pean ootama hetke, mil ma olen valmis ootamisest loobuma. Ja selle aja peale olen ma ilmselt juba pensionär. Ja siis on kõigeks lootusetult hilja...

Kodune keemialabor

Nurme seebi eksootiline vannitrühvel, shokolaadi näomask, kohvipaks ja meresool, Shea kehavõi, Martini Rose shampus.

Naise elu on ikka mõnus :) Laps läks maale, superkangelane on komandeeringus, mina pühendan kogu aja mõnulemisele.

Vannituba nägi küll peale protseduure välja nagu oleks keegi seal eriti porist karu pesta üritanud. Kohvipaks ja shokolaadi näomask olid lisaks seintele veel põrandal ja laes.

Hullult hea on olla. Nüüd jääb aint seks puudu...